sustoiidid

istun oma uues toas. koka (koola) laksu all. nagu ikka, ööloom nagu ma olen, on vaja kaua üleval püsida, kuigi igasugune ümbrus on vaikuses. mina ei ole, nagu ei ole ka minu arvuti, mille vent undab ning klahvihelid kajavad üle toa. vahel on kuulda isegi protsessori ragisemist, täpselt nagu on tunda iseenese kohalolekut.

ja kohalolekut ma tunnen ka igapäevaelus. mu elu on olnud katkematus jadas, nihuke carpe diem pigem kui planeeritud tulevik. ehkki kõik mu mõtted viitavad mingile tulevikule või minevikule, on tegevused alati siin ja praegu, kohal.

praegu tundub, et ma pean hakkama üles kirjutama seda kõike, mida ma tahan ära teha ja mis mind köidab, mingeid kvalitatiivseid otsuseid tegema, et eluga efektiivsemalt edasi minna. üldine rahulolu on olemas, täpselt nagu rahulolematuski. muidugi ei sega see minu igapäeva tegutsemist, see tunne on tunnetatav ainult nendel "enese, endasse olemise, hetkedel", nagu siin tekstiloomehetkel või masinlikus olukorras.

aga igapäevaelu: carpe diem, yolo.