ma ei mäletanud sind. ma arvan, et sa ei mäletanud mind ka. kahepoolne, vice versa. ma polnud 2 aastat pilte teinud, nüüd siis jälle. proovin laiale. miskipärast kujunes siinne jutt pildiheietuseks. naljakas oli seda praegu lugeda, kui ta taasavasin, taasavastasin. panen praegu ka kaasa ühe pildi eelmisest aastast, vist ongi umbes täpselt aastatagune, film istus nii kaua rahulikult kaameras.

ma olen viimasel ajal kogu aeg hõivatud olnud. mida teen, ei mäleta.

j käis jaanuaris külas, väga tore oli, minu esimesed pildid laiaga, aastavahetus oli ka tore, üheltpoolt mingi pidu, mis oli pisut suvaline (või tundsin ma ennast võõrana seal), samas soe. inimesed olid toredad.

viimasel ajal on üldse kuidagi nii juhtund, et olen seda "olen kadunud" tunnet minetama hakanud. see imbetsilli tunne on ka lahtumas. ehkki ikka astun ämbrisse ja ikka on asjad teisiti, kui võiks. a teatav rahulolu tunne on üle pika aja. ja viimasel ajal on veel nii, et inimesed mu ümber on toredaks saanud. mingile hetkele tagasi vaadates, mäletan, kuidas olin imestuses, et räägin peamiselt ainult depressioonis inimestega, eks ma ise vist olin ka sinna poole, kuni proovisin pinnale ujuda ja hulpima jääda. õnnestus.

nüüd on nii, et kõik kellega räägin on hästi toredad ja positiivsed. võib-olla olen kogunud mõnusa vatitupsu enda ümber, et poleks valus kukkuda või ennast ükskõik mis suunas ära lüüa. jah, võib-olla olen mingis pidevas positiivses afektis

istun oma uues toas. koka (koola) laksu all. nagu ikka, ööloom nagu ma olen, on vaja kaua üleval püsida, kuigi igasugune ümbrus on vaikuses. mina ei ole, nagu ei ole ka minu arvuti, mille vent undab ning klahvihelid kajavad üle toa. vahel on kuulda isegi protsessori ragisemist, täpselt nagu on tunda iseenese kohalolekut.

ja kohalolekut ma tunnen ka igapäevaelus. mu elu on olnud katkematus jadas, nihuke carpe diem pigem kui planeeritud tulevik. ehkki kõik mu mõtted viitavad mingile tulevikule või minevikule, on tegevused alati siin ja praegu, kohal.

praegu tundub, et ma pean hakkama üles kirjutama seda kõike, mida ma tahan ära teha ja mis mind köidab, mingeid kvalitatiivseid otsuseid tegema, et eluga efektiivsemalt edasi minna. üldine rahulolu on olemas, täpselt nagu rahulolematuski. muidugi ei sega see minu igapäeva tegutsemist, see tunne on tunnetatav ainult nendel "enese, endasse olemise, hetkedel", nagu siin tekstiloomehetkel või masinlikus olukorras.

aga igapäevaelu: carpe diem, yolo.