olen kaitseväes. elu ei lähe nii nagu peaks, võiks. viimane kuu aega olen olnud 0-emotsioonis, luues nägu nii endale kui ka teistele, valetand olekut. mingid pausid on vahel, mis on väga rusuvad ja reaalsed, a siis kõik jälle laabub ja edasi 0-olekus, emotsioonituses, mis toob tagasi selle hulpimise tunde. a samas paistab tunneli lõpus valgus. aina helgemalt. huvitav kui mõni inimene näeb must endast paremini läbi kui ma isegi. võimas inimkond.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar