sustoiidid

oh. juba ta sulabki. pean tunnistama, et ootan juba rohelust. äkki on lõbusam. soov muutuda on löönud jälle viimase paari päeva jooksul uuesti välja. tahaks kõike teha ja osata. aga see on pingutust nõudev. ja pingutus? ei tea, vist ei ole sellise iseloomuga inimene, et pidevat pingutust endalt nõuda. aga ma pean ära märkima, et ma olen õnnelik. oma iseärasustega, mis mulle eriti ei meeldi, aga ma olen. tore on näha ka tuttavaid, kellega eriti palju ei räägi. üle pika aja noh. ja need kellega räägin. need on ka äraütlemata toredad. oh elu oleks nii ilus, kui ennast poleks füüsilises kehas olemas. oleks sõbrad ja tuttavad.

nägin ird k ka ära tartu uuelt teatrilt. tore oli. jah, teises vaatuses vajus energia natuke ära, kuid kokkuvõttes mõnus mõnus etendus. juss haasma ja robert annus mängisid väga väga hästi (juss haasmat polegi vist varem näinud laval, aga robert annust pole nii head rolli tegemas kohanud.) muidugi mängis kogu ansambel väga hästi. ning etendusel olid kõik asjad kenasti paigas. nagu tartu uuel teeatril ikka tavaks on.

teine teatrikogemus oli vanemuises. tabamata ime. ei olnud eriti hea, lavastuslikult poolelt. lavastaja poolne idee jäi arusaamatuks. ja ka näitleja energia ei jõudnud publikusse eriti hästi. ja mis kõige hullem - lõpp. hollywoodlik lõpp teeb alati asjad halvemaks. pea-aegu alati.

ahjaa. paabli kontsert oli ka mõnus.