konverents avati minister-lukasliku kõnega. mind pani imestama lause, mis kõlas umbes, et õpetaja võib mõelda, et õpilane on ka inimene. mai tea, kas minister nägi minu reaktsiooni. a parem, et nägi. mismõttes võib? jah, sain aru, et ta ütles seda haipimise mõttes, aga teadvustada, et osad õpetajad nii ei mõtle eestis, kas ta on õige mees seljuhul oma ametikohale? öövastav on lausa, et polaarselt saab mõelda üldse. aga muidu oli igati vahva kõne.
nostalgitsesin meelise kõne ajal. meelise paralleelid. kõik oli nii tore. justkui waldorfvaimu oleks jälle sisse puhunud. se oli mõnus tunne. järgmisena oli sulev. tema tundides ma kahjuks ei ole olnud. aga tõesti, kahjuks.
siis tuli jürgenstein. šokeeris mind ühe pildiga, mis ta oma slaididesse lisas. meelis veel pärast küsis kuidas pilt meeldis. mina torisesin vaid midagi vastu. aga muidu oli jürgensteinlik kõne tore ja waldorfit haipiv.
siis tuli mati kõne. see oli väga tore. tema kõne oli ülesehitatud slaididele. alduses müüt, tõestav pilt ja vastuväide. ja nende piltide pealt sai ennast küll tühjaks naerda. jubemõnus oli.
õhtu poole oli kontsert. mulle meeldis õudselt gümnaasiumi astme ja 7 ning 9 klassi esinemine. nagu paljudelegi. aga see oli... meeliülendav (miks mitte ka öelda meeli ületav).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar