kõnnin. miskipärast on paljud pilgud minu poole pööratud. ei, se ei ole monoratas, mis mulle lisaväärtuse annab. kommentaarid on hoopis teistsugused. kaks vanemat daami ilmuvad otsekui eikusagilt minu äärmiselt piiratud vaatevälja. üks kommenteerib veel, et teeks pilti kui tal kaamera oleks. oleksid ei loe. läheme natuke edasi. mingid imelikud hääled vasakult. pööran liiga järsult pead. 1 ratas maas, poiss selle kõrval, teine ratas alles kukkumas koos poisiga. ehmun, et mul sellised tagajärjed on. poisid naeravad. oliver läheb aitama, mina see-eest patsutan oliveri õlale ja
näitan sihtkohta. oliver läheb õigele poole nüüd. kurdid. oliver läheb juurde. nad näitavad, et nad ei kuule. vaatame neid. räägivad veel midagi. läheme edasi
. kaubamaja. kuri onu reklaamil. vaatan teda. proovin olla sama kuri. alumine korrus. vahepeal veel mingid kommentaarid meie olemuse üle. toidumaailm. siseneme. kõik on uus, uurime. peale järgnemist võtan kama. otsin geefiri. ei leia. miks ei ole kaubamajas geefiri? võtan maitsestamata jogurti ja asun oliveri otsima. ta on kassas. otsin kõige väiksema järjekorraga kassa. maksan. kus on
värske õhk? suundume õue. õues nurgataga sureme (siinkohal võtame maskid peast).
hakkame koos naerma. meie ametlik fotograaf teeb pilti ja pärast kommenteerib, et talle väga meeldis see, aind et vahel kippusime kiirustama. oliver kommenteerib, et turvamehed olid talle poes öelnud, et ega see siin maskeraad pole. vägev performance oli!
fotod: Lauri Kulpsoo
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar