sustoiidid

pildi tegi Anni

võib-olla on just see hetk hetk, mil ma peaksin rääkima. pärast nii pikka pausi, blogimine on soiku vajunud ja kui ta üldse eksisteerib, siis teadmatult. nagu varem, nõnda ka edasi.

iseenesest mul läheb väga hästi (ja ilma viisakusvorminguteta). olen ametlikult tudeng, kui see kedagi üldse huvitama peaks. saan ärgata hilja, ning tunda ennast inimäärsena, jee! ning armsa kaisaga on ka poolteist aastat koos möödunud (umbes täpselt praegu). ja koolitööd ka ei uputa. vahel aind seminaridesse on vaja saata mõnekümne(-saja lähedast)lehelisele tekstile põhinevatetele küsimustele vastused. aga nii hull ei ole kui gümnaasiumis. või üldse on motivatsiooniga teistsugused küsimused kui gümnaasiumis. nihuke mõnus hõljumine on, mis on üllatavalt ja mõnusalt meeldiv. tore on.
see teksti kirjutamise formaat siia on ka naljakas. vahel nagu raporteeriks, et jah, ma eksisteerin. vahel nagu tahaks midagi öelda, kasvõi mingi emotsiooni luua (näiteks praegu sooja ja toreda, aga ma tean, et mul ei tule see ju tegelikult välja). aga see raporteerimine ei ole selline tavaline, see on jubedalt üldistav.