sustoiidid

«martin, sa oled vist selline inimene, keda ei huvita teiste inimeste arvamus». mõtlen, kuidas sellisele küsimusele vastata. «kahjuks see ei ole nii. kuigi ma väga tahaks, et see nii oleks». «kuid miks sa üldse nii arvad? kas ma olen siis väga nõme inimene sinu jaoks?». «ei, üldsegi mitte»

iseenesest mul tulid mõned mälestused, mida ma kahjuks ei mäleta reaalsest elusituatsioonist kahjuks, meelde. kui ma olin 1 aastane ja ühe päevane istusin ma ema süles taga. mina ei olnd turvavööga kinni. sõitsime pimedasel ajal. isa märkas, et mingi auto tuleb suurel kiirusel teiselt poolt ja keeras kurvist välja. rullusime üle katuse. pildil on see sama kurv, võib-olla isegi sama koht.