ma istun jälle arvuti taga nii kägaras ja mu selgroog on valus. selja keskelt. ma jõin just oma tee ära. ma olen viimasel ajal järjest rohkem püüdnud hinnata asju. või mitte enam püüdnud. ma olen püüdnud pikka aja jooksul seda juba teha. aga millegipärast tundub mulle, et ma olen seda tegema hakanud alles hiljuti. ma olen hindama hakanud vabadust järjest rohkem. mitte enam ainult enda oma, vaid ka teiste. ma olen jälle õnnelik, et mul on nii toredad sõbrad mu ümber. ja ma olen viimasel ajal karmasse ja saatusesse rohkem uskuma. mitte et ma seda varem pole teind. aga lihtsalt, nüüd on need kuidagi tähtsamad. mitte et minu tulevik mulle nii tähtis hetkel oleks. aga ma teadvustan rohkem ja tähtsamalt, et saatus teeb seda, mida ta tahab ja kui midagi valesti on, siis see peabki nii minema. küll kõik korda saab (:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar