sustoiidid

istun selg kõveras arvuti taga. mul on tunne nagu oleks minu energia mingi tolmuimejaga välja tõmmatud. nagu ei teekski midagi, aga terve päev on täidetud mingi tegevusega. jah, teadmine et nädal aega veel võib ju pakkuda mingit kindlustunnet tuleviku heaolu ees, kuid see ei ammenda minu väsimuse vastast võitlust. kuigi tegelikult mai saa öelda, et ma vihkan väsimust. võib isegi öelda, et see meeldib mulle, aind et omal moel. nagu kõik siin ilmas...

ma olen koguaeg mõtelnud, kui mõjutatav inimene ma olen. täna genis istudes tuli hetke tahtmine jälle sisse ja ma tahtsin mingit asja jälle endale. ja seda mõnusa reklaami toel muidugi. enam ma seda tunnet ei märkagi.

see väsimus isegi on lõbus. ei suuda mitte millelegi korralikult keskenduda ning lihtsalt oled. mulle isegi tundub, et mõtete, sisemaailm elab oma elu palju sügavamalt, võttes hoogu nagu ookeanis tsunami pärast väikest maavärinat.

ma tean, et mul on omme ommikul ästi palju vaba aega. visioonid, et need on mittemillegagi sisustatud on isegi peas. kuid seejuures mõistan sedagi, et tegelt peaksin ma oma kooliöödega hakkama saama, enne kui mingeid rahu andvaid tegevusi endale luban.

haigutan juba...