mul olid mingid eelarvamused punast elavhõbedat vaatama minnes. ikkagi oli see just see film, mille lavastaja ütles krõbedamad sõnad eesti filmile. ja justkui kiitis iseennast. niisiis suhtusine sellesse äärmiselt skeptiliselt.
kuna raamatu, millel film põhineb, olen ma läbi lugend, siis oli hea paralleele koguaeg tuua. aga kas minu kõrval olevad inimesed saavad aru, mis toimub? mulle tundus, et kohati oli filmi tempoga üle pingutatud. aga üldpilt sai igaljuhul selgeks.
stsenograafilisest seisukohast oli film väga vaadatav. mulle ausaltöeldes isegi meeldis see. see-eest kaamera töö. jah stsenograafia toetas seda. aga see ei elanud. ta näitas kõike kõrvalt aga ei jätnud elavat muljet, või olen liiga kinnise maailma(/kaamera-)vaatega inimene.
rollid olid väga sobivad minu jaoks. kõik mängisid oma osa välja. mingi kriitiku jutust tuli välja, et oja ei mängind välja seda visiooni, mis kriitikul tekkis raamatu lugemisega. nõustun mingil määral. a mõjuvaks tegemiseks ei ole vaja alati head näitlejatööd vaid ka muud. ehk jäi stsenaariumi ülesehitud natuke alla?
kuna film rääkis 90-ndate eestist, siis tekkis enne filmi küsimus, et kas nad saavad 90-ndate maastiku ikkagi jäljendada. see tuli suhteliselt hästi välja kui just mõned pakettaknad ja asfaldi lappimised välja jätta (:
tooks kindlasti välja rollidest juhan ulfsaku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar